Meie valitud probleem on järgmine: Kuidas leiavad pimedad inimesed linnas ametiasutuste uksi?

 

Selle hooaja alguses organiseerisime me kokkusaamise kahe eksperdiga, Eret Annuse ja Jaan Urvaga ning kutsusime teisi tiime seda vaatama, et ka nemad saaksid rohkem avaliku ruumi disainist teada. Et vaadata seda kokkusaamist vaadata, klikka seda linki: https://www.youtube.com/watch?v=eZDdVkpsEyo&t=0s 

 

Peale seda mõtlesime me probleemide üle, mis sellest esitlusest välja tulid. Peale mõningat arutlemist nõustusime tiimiga, et me võiksime uurida pimedate inimeste probleeme linnas. 

 

Et seda teha kirjutasime Eesti pimedate liidu presidendile, Jakob Rosinale, et arutada rohkem linnas liikuvate pimedate igapäevaste probleemide kohta. Tänu tema konsultatsioonile saime me valida oma probleemi.

 

Paljudes linnades on pimedate elud juba lihtsamaks muudetud. Raamatukogudes on spetsiaalsed pimedatele mõeldud osakonnad ja muuseumites on pimedatele mõeldud sildid. Maailmas on pimedaid 39 miljonit ja Eestis umbes 7500.

 

Aga kuidas nad sinna näitusepaika või raamatukokku ohutult jõuavad? Kuidas nad leiavad üles ukse majja sisenemiseks? Need on probleemid, mida me lahendada üritame. Me korraldasime Eesti pimedate liidus küsitluse ja 83 % vastanutest ütlesid, et orienteerumine linnaruumis on raske ja ohtlik. See on halb, kuna 80% meie küsitlusele vastanutest ütlesid, et nad käivad väljas 16-20 korda kuus. 73 % meie küsitlusele vastanud inimestest ütlesid, et neile on uste üles leidmine tõsine probleem.

 

Pimedatel on orienteerumiseks palju abivahendeid. Nad kasutavad valgeid keppe, kaardirakendusi nagu google maps et teada kuhu minna ja juhtkoeri. Google maps on kasulik, kuid ebatäpne. Juhtkoerad on head, kuna nad teha erinevaid asju, näiteks üles leida uksi ja haukuda, kui pimedat midagi ähvardab. Kahjuks maksab juhtkoer väga palju, eestis kuni 8175 eurot. Sama käib ka paljude teiste abivahendite kohta. Näiteks on olemas kaameratega süsteem, mis võiks pimedale öelda, kus ta on ja kuhu ta minema peab. Kuid selle looja sõnul maksaks süsteem vähemalt 150 000 eurot. Eestis on süsteem, kus pime võib valitsusse saata avalduse, millega kaetakse 80 - 90 % mingi orienteerumist abistava vahendi või juhtkoera eest.

 

Praegu on pimedatel tundmatutes kohtades orienteerumiseks lahendused nagu helimajakad. Need pannakse uste kohale ja mängivad heli mille järgi saab orienteeruda. Neid kasutatakse näiteks Ülemiste keskuses. See lahendus aga segab ka teisi inimesi, ja poodide majavälised kõlarid võivad segadusse ajada pimedaid, kes pole piirkonnaga tuttavad. Üks meie küsimustikule vastaja ütles, et tundmatus kohas orienteerumine on üksinda peaaegu võimatu.

 

Paljudes suurlinnades on kasutatud nii öelda “Täpilist sillutist”, mis hoiatab pimedaid ohtude eest ja juhatab neid. Meie lahendus täiustab täpilist sillutist, kuna pimedad juba kasutavad seda.

 

Meie lahendus sellele probleemile on raadiosaatjate süsteem. Avalike asutuste juurde pandaks väike kiip.Pimedal oleks käevõru, mille sees oleks ka kiip. Kui pimeda käevõru läheb ukse kiibi lähedale. See annab pimedale teada, et uks on lähedal. Käevõru asemel saab kasutada nutikella ja telefoni kuhu peab laadima meie tehtud tarkvara. Me müüksime oma lahendust eeskätt firmadele ning riigiasutustele, et nad paneksid kiipe enda asutuse sissepääsude juurde, et pimedad saaksid nende majadesse paremini sisse.  Meie lahendus on hea, kuna enamus pimedatele mõeldud abivahendeid maksavad väga palju.

Et jõuda selle lahenduseni, oleme me peale oma probleemi kättesaamist kirjutanud Ülemaailmse pimedate ühingu 5 osakonna presidentidele, otsinud palju infot veebist, teinud ise katseid linnas pimedana orienteerumisega ja oleme kirjutanud Haapsalu uksetehasele, et küsida spetsiaalsete pimedatele mõeldud uste kohta. Me oleme kohtunud Eesti pimedate liidu presidendiga, kes andis meile oma vana valge kepi ja palju infot. Ta ütles, et kui me oma lahendust tootma hakkaksime, aitaks see ülemaailmselt paljusid pimedaid. Läbi tema saatsime ka laiali küsitluse teistele pimedatele, mis aitas meil teada saada paljude pimedate erinevates probleemidest ja orienteerumise viisidest. Me tõlkisime selle esitluse ka inglise ja soome keelde ning saatsime neid laiali. Me käisime Tallinna Reaalkoolis korraldatud häckatonil ja saime rääkida Erko Ristheina, Urmas Paaveli, Silver Kallase ja Janer Gorohhoviga.